KAVA
György Kurtág (1926) - „Virág az ember“ („Lilled me oleme…“) kogumikust „Játékok VII“ („Mängud VII“)
Marco Stroppa (1959) - „Ninnananna“ („Hällilaul“) kogumikust „Miniature Estrose I“ („Estrose miniatuurid I“)
György Kurtág - „Háromnegyed-álomban“ („Uinumine“) kogumikust „Játékok I“ („Mängud I“)
Age Veeroos (1973) - Uudisteos klaverile
György Kurtág - „Hommage à Christian Wolff (Félálomban)“ („Hommage Christian Wolffile (Poolunes)“) kogumikust „Játékok III“ („Mängud III“)
Liza Lim (1966) - „Transcendental Étude“ („Transtsendentaalne etüüd“) klaverile ja surpeti’le
György Kurtág - „Ál-módoz-va (az elsüllyedt katedra)“ („Teesklemine (Uppunud katedraal)“) kogumikust „Játékok VI“ („Mängud VI“)
Michael Jarrell (1958) - „…mais les images restent…“ („… kuid kujutised jäävad…“)
György Kurtág - „Virág az ember...“ („Lilled me oleme, haprad lilled…“) kogumikust „Játékok VII“ („Mängud VII“)
Esineja: Talvi Hunt (klaver)
Festivali lõpetab 14. augustil mitmekesise soolokavaga Talvi Hunt. Kava telje moodustavad tänavu 100. sünniaastapäeva tähistava helilooja György Kurtági intiimsed miniatuurid kogumikust „Játékok“ („Mängud“). Kogu kava kulgeb une ja ärkveloleku piirimail, kus võivad esile kerkida ammu unustatud mälupildid kaugest minevikust või alles kujunevate unenägude aimdused. Marco Stroppa teos „Ninnananna“ („Hällilaul“, 2002) ei käsitle hällilaulu selle tavapärases tähenduses, vaid viitab unele ja unenägemisele kui kollektiivse alateadvuse sümbolitele. Liza Limi teos „Transcendental Étude“ („Transtsendentaalne etüüd“, 2020) on kirjutatud Iraani naiste vabadusliikumisele „Women, Life, Freedom“ toetuseks ning avaneb fragmentaarselt, kõlavad justkui raevu-, leina- või ekstaasivõpatused, ootamatud mälusähvatused või hetkeline suunataju kaotus. Michael Jarrelli muusika keskmes on mälestus, millest lõpuks jäävad alles vaid kujundid. Kontserdil kõlab ka Age Veeroosi uudisteose esiettekanne klaverile.
