ARKAADIA TEEL. Metsavenna pruudi lugu • Suvelavastus Pikavere vanas vallamajas.

Selle lavastuse lugu sai tegelikult alguse 2022. aasta suvel, mil Pärnumaal Pikaveres mängiti Raivo Trassi viimast lavastust „Ai, velled“.

Just siis tuli näitetrupi juurde üks kohalik proua, kes ütles, et lavastuse sotsiaalmeediafotol olnud kolletanud vihuleht, millel Hirmsa Antsu enda käega kirjutet lauluread, on pärit tema sugulase Hilka päevikust.

Hilka, Pikavere kandi neiu, kes sai teise ilmasõja lõpukevadel 14 aastat vanaks, oli olnud pühendunud päevikupidaja. Aastaid. Vanuigi oli ta oma noorepõlve päevaraamatud veel kenasti ühtmoodi kladedesse ümber kirjutanud. Ja needsamad kladed proua Ülle meile lugeda tõigi.

Ning just needsamad päevaraamatud andsidki Urmas Lennukile inspiratsiooni uue näidendi kirjutamiseks.

Selle, mis kannab nüüd nime „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“.

Aga võiks kanda ka nime „Praegu ja siin“, sest

selles loos ristuvad ajad ja lood. Ajalugu ja elulood. Eesti riigi lugu ja eesti inimese lugu.

Valikud, mis näivad ilmvõimatud, aga olid ainuvõimalikud. Selles ajas, praegu ja siin....

Metsavenna pruudi lugu mängivad:

Terje Pennie (Ugalast), Jaune Kimmel (Rakvere Teatrist) ja Agur Seim.

Kirjutab ja lavastab Urmas Lennuk.

Kunstnik on Riina Vanhanen.

Helikunstnik Feliks Kütt (Endlast).

Valguskunstnik Märt Sell.

Pikavere vana vallamaja teine teatrisuvi saab teoks MTÜ Kesk-Eesti Teatritrupp, MTÜ Pihlakse ja Pikavere Kultuurikoja koostöös ning

Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi toel.

Karl Ristikivi. Luulekogust “Inimese teekond”:

“Sing me a song of a lad that is gone,
say, could that lad be I?
-
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.
-
Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.
-
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
-
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.”