Regilaulu utoopia • Pärimusmuusika Lõikuspidu 2025

Milline võiks olla regilaul 100 aasta pärast ja mis jääb maailma muutuste meres pinnale ning mis vajub unustusse? Regilaul kui inimese elutelge saatev värsipäevik on keskmisele eestlasele teada vast mõnest ammusest koolitunnist. Paremal juhul on paaril korral keegi ikka laulusabast kinni saanud ja omalgi nahal proovinud. Käputäiele inimestele on regilaul aga veel elu osa, armas ja hinnaline kaaslane (igapäevas). Kultuurifenomenina ainulaadse esitusstiili ja eesti rahva kroonika analoogina on regilaul muidugi väärt omal kuju talletamist nii, nagu viimased esitused ja üleskirjutised meile õpetavad. Kuid kas regilaulu tulevikku on ehk sissekirjutatud hoopis uues kuues edasi elamine, kadunud traditsioonidest ja möödunud sajandeile omasest elukeskkonnast lahti laskmine. Mil määral võime painutada traditsioonilist arusaama regilaulu laulmisest? 

Küsib, mõtiskleb ja arutleb Tammeougu Mari ühes külalistega: Marion Selgall ja Urmas Kalla 

Tammeougu Mari on sõrulane, taimeökoloog ja isioma kultuuri uurija ja kandja. Regilaulja ja pillide mängija. Tegutseb Sõrvemaal, harib maad ja kasvatab lapsi, veab ansambleid, laulab kooris ja vahel kirjutab sõrve keeles mõne loo. 
Urmas Kalla  
Töötab Võro Instituudis võro keele spetsialisti ametis. 2000. aastast peale laulab ta seto meestelaulukooris Liinats´uraq ja sama koori liikmeist kokku saanud kvartetis Ütsiotsõ. Viimastel aastatel on ta koos huvilistega laulnud lõunaeesti regilaule Mooste Rahvamuusikakoolis ja Võro Instituudi juures. 

Marion Selgall on õppinud Eesti ja võrdlevat rahvaluulet Tartu Ülikoolis ning pärimusmuusikat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Ta on neli aastat läbi viinud regilaulaulude ühislaulmisi üle Eesti, õpetab pärimuslaulu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Rahvakunstiseltsis Leigarid, lisaks laulab mitmetes ansamblites (The Baltic Sisters, Näkken, 6hunesseq, Talina Naesed).