Mustjala festival 2025 - Taiko trummid • Mustjala festival 2025

Pühapäev, 22. juuni 2025 kell 19 Ninase rannakaitse laskepesa, (vabaõhukontsert), Ninase poolsaar, Mustjala

SHINKI

Taiko-trummide ansambel TEAM EN (Jaapan)

Iidne Jaapani rituaalne muusika Taiko-trummidel ja teistel Jaapani rahvapillidel  

Jaapani Taiko-trumme kasutatakse nii klassikalises-   kui rahvamuusikas. Kuigi sõna “wadaiko”  tähendab Jaapanis suurt, paksu trummi, võivad need muusikainstrumendid olla väga erineva suurusega. “Taiko” võib tähistada ka gruppi või musitseerimisstiili. Jaapanis mängitakse suuri trumme tihti just suvistel festivalidel, niiskes ja subtroopilises kuumuses, mis muudab inimesed „laisaks ja uniseks“. Usutakse, et Taiko-trummide põrinas on pinget ja kirge, mis aitab sellest unisusest üles äratada. Põlisusundi Shinto järgi on kogu maailm hingestatud. Päike on jumal, kuu on jumal, samuti vihm ja mägi. Shinto pühamutes asuvate Odaiko’de (suurimad taiko trummid) põrin kutsub pühamusse loendamatu arvu Shinto jumalaid. See on ühtlasi ohvriand, kutse ja tänu jumalustele. Trummipõrinas kogeme, missugune draama, põnevus ja pinge tekib Jiuchi (saaterütm), Ouchi (põhirütm) ja Ma (paus) vaheldumises ning kuidas mitme inimese koostööst ja ühisest kirest tekib harmoonia.

Taiko-trummide valmistamiseks kasutatakse suuri ja vanu puid (peamiselt jaapani jalakas, hobukastan). Materjali nappuse tõttu on tänapäeval appi võetud ka plastikud. Trummid on kahelt poolt kaetud loomanahkadega, sobivaimaks peetakse 3-4 aastaste mustade lehmade nahku. Häälestuse seisukohalt on kahte tüüpi trumme: byou-daiko, mida ei   saa häälestata ja shime-daiko, mida saab häälestada. Nahad on pingutatud suhteliselt tugevalt. Trummide läbimõõt võib olla väga erinev, alates 30 cm (ko-daiko) kuni 2 m ja enam (o-daiko). Kõige suuremad Taiko-trummid kaaluvad mitu tonni. Populaarseim on pikliku kujuga Nagado-Daiko, mida iseloomustab sügava tämbriga heli.

Elukutseline Jaapani taikotrummar Yosuke Oda on oma karjääri jooksul esinenud lisaks Jaapanile enam kui 30 välisriigis. Tema motoks on “Ela täiel rinnal” ja ta soovib mõjutada ka publikut tegema sama, andes oma fenomenaalse trummimänguga edasi positiivset energiat. Yosuke on pühendanud Taikole kogu oma elu ja soovib esitada väljakutseid taiko etenduskunstide uutele vormidele, kasutades taiko trumme Jaapani kunsti ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks kogu maailmas.

Taiko, Jaapani traditsiooniliste tantsude ja laulude, teetseremoonia, keraamika ja teiste oma kodumaa traditsiooniliste oskuste omandamiseks liitus Yosuke kuulsa KODO Taiko Arts Ensemble'Iga. Parimate õpetajate käe all sai temast suurepärane artist, kes osales KODO kontsertreisidel Jaapanis (Suntory Hall), Ameerika Ühendriikides (Carnegie Hall, Boston Symphony Hall), Kanadas, Itaalias, Prantsusmaal (The Palais Garnier), Saksamaal, Belgias, Austrias, Luksemburgis, Portugalis, Šveitsis, Norras, Soomes, Taanis, Kreekas, Ühendkuningriigis, Hispaanias, Iirimaal, Horvaatias, Türgis, Iisraelis, Vietnamis, Austraalias, Brasiilias, Argentiinas, Hongkongis jne. 2017. aastal lahkus ta ansamblist KODO, et keskenduda soolokarjäärile. Ta lõi oma ansambli TEAM EN ja annab sellega järjest edukamaid kontserte eri riikides. Yosuke on teinud koostööd mainekate kollektiividega (BLUE MAN GROUP, Orchestra dell'Accademia Nazionale di Santa Cecilia,Zakir Hussain, Carlos Núñez, New Japan Philharmonic, Opera national de Paris, BRAHMAN, BLØF, Kento Mori, Damián Bolotin, Orquesta de Instrumentos Autóctonos y Nuevas Tecnologías Untref (Singapur) jt. Ta on õpetanud Taiko-trummidel mängimise kunsti arvukates
workshop´ides üle maailma.

Ninase 317. rannakaitsepatarei
58°31′59.24″, 22°13′19.51″

Punaarmee poolt aastatel 1939-1941 rajatud Ninase 317. rannakaitsepatarei asub Saaremaa põhjarannikul Ninase poolsaarel 1,5 X 1,5 km suurusel alal. Suurtükkidele lisandusid maa-alune diiselagregaatidega varustatud jõujaam, komandopunkt, kommunikatsioonid, varjendid ja muu vajalik. Kogu territooriumi ümbritses kolmekordne traataed. 

Esimesed ehitajad saabusid Tagaranna ja Ninase külla juba 1939. aasta sügisel, asudes tegema proovipuurimisi ja -lõhkamisi. Militaarobjekti alale jäänud talud asustati ümber. 180 mm patarei ehitustööd algasid 1940. aasta suvel kolmanda järgu sõjaväeinseneri Ivan Ivantšenko juhtimisel. Ehitusorganisatsioonideks olid Eri-liin(i)ehitus 05 ja 37. üksik insenerpataljon, lisaks osales ehitustöödes hiljem kogu patarei isikkoosseis. Ehitusmaterjalina kasutati kohalikke raudkive, Lümanda lupja ning Nuudinõmme ja Onni saeveskis töödeldud puitu.

Ninase 317. rannasuurtükiväepatarei kui struktuuriüksus formeeriti 31. oktoobrist 1940 ja selle komandöriks määrati vanemleitnant Džafar Osmanov, politrukiks Mihhail Lomonossov. Organisatsiooniliselt kuulus see Punalipulise Balti Laevastiku Riia Lahe Rannakaitse (hiljem Balti Piirkonna Rannakaitse ehk BOBR-i) Saaremaa sektori 206. suurtükiväedivisjoni koosseisu. Patarei ettenähtud isikkoosseis oli 260 meest, sh 12 ohvitseri. Linnaku ehitusele kaasati tööjõuna ka kohalikke elanikke. Kahurid transporditi sadamast positsioonidele suure puukelguga, mida vedasid kaks linttraktorit. 18. jaanuaril 1941 olid patarei betoonimistööd lõpetatud ja relvad paika pandud, kuid patarei käikuandmise tähtajaks määrati alles 15.06.1941. 

Ninase patarei relvastuseks oli neli 180-millimeetrist kahurit B-1-P, mis paiknesid ühetorulistes kilpsuurtükiseadmetes MO-1-180. Nõukogude rannakaitses võeti sellised relvad kasutusele 1934. aastal. Vaikse ookeani rannakaitses oli 24, Musta mere rannakaitses 14 seda tüüpi laskeseadet, Balti laevastikus jõuti need üles seada vaid Ninasel. Kogu seade kaalus 83 tonni, sh kiikuv osa 27,7 t, sirmi ja kilbi soomuse paksus oli 2,5–10 cm. Suurtükkide maksimaalne laskekaugus oli olenevalt mürsu tüübist ja laengu iseloomust 37–55 kilomeetrit, laskekiirus kuni 5 lasku minutis. Suurtüki lahingumeeskonda kuulus 13 meest. Ühe suurtükiseadme lahingukomplekt sisaldas 230 mürsku ja 462 püssirohu-poollaengut, mida hoiti eraldi keldriruumides suurtüki ees vasakul ning paremal. Laskeseadet ümbritsev galerii kaeti paksu betoonkatusega, mille abil moodustus eenduva laega ringõu. Maskeerituna oli vastasel sellist patareid väga raske märgata. Ringgalerii ripplagi kaitses meeskonda ning lahingumoonanišše kildude ja õhurünnaku eest ja vigastada sai seda vaid otsetabamusega.

20. septembril 1941 piirati patarei sakslaste poolt ümber, osal meeskonnast õnnestus küll välja murda ja liituda 49. suurtükiväepolguga, kuid nad langesid hiljem ikkagi vangi. Taganedes lasid meeskonnad oma suurtükid õhku. Neist kaks purustati täielikult, kasutamiskõlbmatuks suudeti muuta ka laenguruumid, ühel purustati üksnes toru, neljas jäi terveks ja seda said sakslased kasutada Hiiumaa pihta tulistamiseks. Väidetavalt said nad aga teha vaid ühe paugu, seejärel läks suurtükk rikki ning selle parandamisest loobuti. Külalapsed kasutasid kuullaagritel liikuvat kahurit karussellina. Sakslased võtsid üles tulepositsioonilt kaugusmõõdikuni viinud vaskkaablid. Kahurid demonteeriti 1946. aastal.

Mustjala festival kasutab suurepärase akustikaga Ninase rannakaitsepatarei laskepositsiooni nr 1 kontserdisaalina alates aastast 1999. Esimesel kontserdil astus üles Tallinna Keelpillikvartett, kõlasid Dmitri Šostakovitši keelpillikvartett nr 8 (helilooja pühendusega „Sõja ja fašismi ohvrite mälestuseks“) ning Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartett nr 1. Seejärel on laskepesas esitatud Jüri Reinvere multimeediateost „Eesti reekviem“, Igor Stravinski „Sõduri lugu“, Olivier Messiaen`i „Kvartetti aegade lõpust“, Veljo Tormise „Raua needmist“, „Unustatud rahvaid“ jne. Siin on esinenud Eesti Filharmoonia Kammerkoor Mikk Üleoja juhatusel, näitleja Ott Aardam, kammerkoor Collegium Musicale Endrik Üksvärava dirgeerimisel, Tobiase Keelpillikvartett, ansambel Resonabilis ja mitmed teised artistid. 2013. aastal esietendus laskepesas Kristjan Kõrveri kammerooper „Raud-Ants“, mis pälvis 2014 Eesti Teatri Aastaauhindade žürii eripreemia.

Tähtis roll Jaapani artistide vahendamisel Eestisse, kontserdi ettevalmistamisel ja teostumisel on Jaapani kultuurikoolitusi ja üritusi korraldava MoshiMoshi OÜ-l, mida veavad pr Kertu Bramanis ja hr Riho-Bruno Bramanis. Kindlasti saa kontsert toimuda ilma perekond Schmidti lahke abi ja toetuseta.