MOZARTI KULD • Mustjala festival 2026

Duo viiulile ja vioolale G-duur K 423
   Allegro
   Adagio
   Rondeau: Allegro

Fantaasia orelile F-duur K 594
   Adagio
   Allegro
   Adagio

Kvintett kahele viiulile, kahele vioolale ja tšellole g-moll K 516
   Allegro
   Menuetto. Allegro
   Adagio ma non troppo
   Adagio – Allegro

Kontsert on pühendatud Wolfgang Amadeus Mozarti 270. sünniaastapäevale.
Avasõnad ütleb T. E. Austria Suursaadik Eestis hr Peter Mikl.

Wolfgang Amadeus Mozart (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg – 5. detsember 1791 Viin) oli Austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindaja.

Mozarti nime kirjutati tema eluajal mitmel kujul. Osalt olid selle põhjuseks kirikutraditsioonid, osalt see, et Mozart kohandas oma nime mitmesse keelde. Kirikuraamatu ladinakeelses ristimiskandes on tema nimeks märgitud Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart. Mozarti isa Leopold teatas poja sünnist saksakeelses kirjas kirjastaja Johann Jakob Lotterile, mainides last nimega Joannes Chrisostomus Wolfgang Gottlieb. Nimed Joannes ja Chrysostomus anti traditsiooniliselt pühaku järgi, kelle mälestuspäeval laps sündis (27. jaanuar on Johannes Kuldsuu mälestuspäev), kuid neid nimesid igapäevaelus ei kasutatud. Wolfgangus (ladinapäraselt) ehk Wolfgang oli helilooja emapoolse vanaisa eesnimi.

Kreekakeelne Theophilus ehk saksa keeles Gottlieb tähendab 'jumala armastaja' või 'jumala armastatud'. Amadeus, mida Mozartiga kõige rohkem seostatakse, tähendab sedasama ladina keeles. Joannes Theophilus oli helilooja ristiisa eesnimi.

Alates 1770. aastast kasutas Mozart ise Itaalias nime Wolfgango Amadeo ja alates umbes 1777. aastast Wolfgang Amadé (aktsendi kasutus varieerus: Amadé, Amadè, Amadée, Amade). Tema eelistatud Amadé'd teised üldiselt ei kasutanud, tavalised kujud olid Wolfgang Amadeus ja Wolfgang Gottlieb.
On võimalik, et nimi Amadeus sai alguse naljana. Kolmele kirjale on ta ladina keelt parodeerides alla kirjutanud Wolfgangus Amadeus Mozartus. Ametlikes dokumentides on tema eluajal nimekuju Wolfgang Amadeus kasutatud vaid ühel korral. Amadeuse kasutamine sai järk-järgult valdavaks 19. sajandil.

 Ta sündis Salzburgi õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini pere noorima pojana. Vanematel oli seitse last, kellest vaid Wolfgang ja ta õde Maria Anna elasid lapseeast vanemaks. Wolfgangi muusikaline anne avaldus varakult. Juba viieaastaselt komponeeris ta oma esimesed muusikapalad ja kuueaastaselt hakkas esinema kontserdireisidel Euroopa linnades. Esimesed trükised tema teostest ilmusid 1764. aastal Pariisis. 1765. aastal Londonis kirjutas ta oma esimese sümfoonia, 11-aastaselt esimese ooperi. 1769. aastal asus ta õuekapelli kontsertmeistrina tööle Salzburgi 
peapiiskopi õukonda, kus oli kapellmeistrina ametis ka ta isa. 14-aastaselt võeti Mozart Itaalia-reisil pärast edukalt sooritatud eksamit Bologna 
muusikaakadeemia liikmeks ning Rooma paavst andis talle kuldkannuse rüütli aunimetuse.

1781. aastal lahkus Mozart piiskopi teenistusest ja asus elama Viini, kus töötas vabakutselise muusikaõpetaja, pianisti ja orelimängijana, alates 1787. aastast õukonna kammermuusikuna. 4. augustil 1782 abiellus Mozart Constanze Weberiga. Neil oli kuus last, kellest ükski ei abiellunud ja ühelgi polnud lapsi. Wolfgang Amadeus Mozart suri Viinis 1791. aastal. Viimasel kümnel eluaastal komponeeris helilooja suurema osa oma tuntumatest ooperitest, sümfooniatest ja klaverikontsertidest. Tema varase surma kohta on tekkinud palju müüte. 

Mozarti looming on mahukas, ta on viljelenud kõiki žanre ühtviisi edukalt. Kokku on ta loonud üle 600 kataloogitud muusikateose, sh 13 ooperit. Lisaks on ta kirjutanud vaimulikku muusikat: hulga motette, vespreid, litaaniaid ja 17 missat, sealhulgas viimaseks ja surma tõttu pooleli jäänud reekviem 
(lõpetatud Franz Xaver Süssmayri poolt). Sümfooniaid on 41, lisaks ka viiuli-, puhkpilli- ja klaverikontserte. Kammermuusikast peetakse olulisemateks 
keelpillikvartette ja -kvintette ning klaverisonaate ja -fantaasiaid. Peter Shaffer on kirjutanud Mozartist näidendi "Amadeus" (1979), mille põhjal valmis režissöör Miloš Formanil 1984. aastal samanimeline mängufilm.

Daniil Bulayev tegi juba 5-aastaselt debüüdi kammerorkestri ees Riias, 7-aastaselt esines sümfooniaorkestriga Venemaal ning veel aasta hiljem andis esimese soolokontserdi Moskva Tšaikovski nim Konservatooriumi juures asuvas Muusikakeskkoolis. Bulayev on õppinud Riia Emīls Dārziņši nim Muusikakoolis Nelli Sarkisyani käe all ning Saksamaal prof Petru Munteanu juhendamisel. 2013. aastast annab ta regulaarselt kontserte erinevates riikides. Ta on soleerinud Stuttgarti Kammerorkestri, Kremerata Baltica, Moskva Virtuooside, Sinfonietta Riga, Salzburgi kammersolistri, Archi De Sono orchestra da camera, La Mitteleuropa Orchestra, Liepāja Sümfoonia-orkestri, Läti Riikliku Sümfooniaorkestri, Läti Rahvusooperi orkestri, Leedu Riikliku Sümfooniaorkestri, Tatarstani Riikliku Sümfooniaorkestri, Armeenia Riikliku Sümfoonia ja Macao Orchestra ees. Ta on mitmete rahvusvaheliste viiuldajate konkursside laureaat: Leonid Kogan International Violin Competition, Belgia, 2019 (1. preemia), Kloster Schöntal 18th International Violin Competition, Saksamaa, 2019. Daniil Bulajev asutas 2022. aastal kammerorkestri Davinspiro Camerata ja ta on selle kunstiline juht. Bulajev mängib viiulil, mille talle lahkelt laenutas Arkadi Suharenko.

Santa Lūcija Circene on Läti vioolamängija, kes esineb regulaarselt nii Saksamaal kui Lätis. Ta on õppinud Berliini Hanns Eisleri Muusikakoolis Julia Gartemanni ja Diyang Mei juhendamisel ning Jāzeps Vītolsi Läti Muusikaakadeemias Ināra Brīnuma ja praegu Pēteris Trasunsi juhendamisel. Ta on esinenud mitmete tuntud orkestritega, sealhulgas Mannheimer  Philharmoniker, Kremerata Baltica, Läti Riiklik Sümfooniaorkester, Sinfonietta Rīga ja Berliini Filharmoonikute Karajan Academy Orchestra.
Santa naudib eriti kammermuusikat ja mängimist väikestes koosseisudes, mistõttu on tema jaoks eriti tähendusrikkad sellised festivalid nagu “Satikšanās Saulkrastos”, Citta Alta kammermuusikanädal ja esinemine koos Davinspiro Camerata solistidega.
Ta on täiendanud oma oskusi selliste tunnustatud muusikute juures nagu Tabea Zimmermann, Maxim Rysanov, Ettore Causa ja Nils Mönkemeyer. Ta on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas esimese preemia Läti muusikakoolide konkursil ja kolmanda preemia Augusts Dombrovskise rahvusvahelisel noorte interpreetide konkursil.

Kadi Vilu on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli (1989) Mirjam Keremi, Mare Teearu ja Urmas Vulbi viiuliklassis ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 1994) Urmas Vulbi juhendamisel. Ta on saavutanud I koha muusikakoolide vahelisel konkursil (1989).

Kadi Vilu on alates 1994. aastast ERSO orkestrant ning alates 2006. aastast ERSO teise viiulirühma abikontsertmeister. Ta on keelpillikvarteti Ardor asutajaliige. Ta on osalenud  ka Tallinna  Kammerorkestri,  XXI  Sajandi  Orkestri, Põhjamaade Sümfooniaorkestri, Tallinna Barokkorkestri ja barokkansambli Corelli Consort koosseisus  ning on Corelli Barokkorkestri pikaajaline liige.

Rain Vilu õppis Tallinna Muusikakeskkoolis Jüri Gerretzi ja Harry Rikandi viiuliklassis ning EMTA-s vioola erialal Herbert Laane juhendamisel. 1984. aastast töötab ta ERSO-s, sealjuures aastast 1992 vioolarühma kontsert-meistrina. 1993–2004 mängis ta Tallinna Kammerorkestris, huvist barokk-muusika vastu ka Tallinna Barokkorkestris, Corelli Barokkorkestris ja ansamblis Corelli Consort. Ta on osalenud Euroopa barokkorkestri Collegium Europae kavades ja turneedel Wieland Kuijkeni juhatusel Hollandis, Belgias, Saksamaal ja Poolas. Rain Vilu on keelpillikvartettide Noobel Nelik ja Ardor asutajaliige. Ta on EMTA lektor ja EMTA sümfooniaorkestri mänedžer.

Organist, koorijuht ja pedagoog Piret Aidulo annab soolokontserte, on aktiivne kammermuusik ja teeb koostööd orkestritega. Organistina on ta esinenud festivalidel Jaltas, Maltal, Stockholmis, Istanbulis, Ateenas, Kokkolas, Visbys, Tallinnas, Pärnus, Riias jm.
1989. aastast on ta Tallinna Kaarli kiriku, kus asub ka eesti suurim orel (Walcker/1923) peaorganist ning koorijuht ja alates 1993 muusikajuht. 2013. aastast tegutseb osa-ajaga organistina ka Tallinna Toomkirikus.
Piret Aidulo lõpetas EMTA prof Hugo Lepnurme oreliklassis. 1996-2010 oli EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees, on olnud Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige, SA EELK kirikupäev ja laulupidu juhatuse esimees, praegu samas nõukogu aseesimees. EMTA kiriku-muusika praktika juhendaja alates 2006. On avaldanud artikleid ja muusikaarvustusi erinevates väljaannetes. 
Talle on omistatud Eesti Rahvuskultuuri stipendium 1996-1997; H. Lepnurme nim stipendium 2006; EELK teenete risti III järk 2007; Aasta Kirikumuusik 2009. EELK Teenete risti II järk 2023.

Aare Tammesalu tegutseb solisti ja kammermuusikuna, lisaks on ta aktiivne kontserdikorraldaja. Tammesalu õppis tšellomängu Laine Leichteri klassis ja Ivo Juuli ning prof Toomas Velmeti juures. Hiljem täiendas ta end EMTA magistrantuuris prof P. Paemurru juhendamisel ning eratundides Moskvas prof Mihhail Homitseri juures ja prof Martin Osterdagi meistrikursustel. Tammesalu on osalenud pea kõikidel Eesti muusikafestivalidel ning üles astunud rahvusvahelise mainega festivalidel Euroopas, Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja Lähis-Idas. Ta on soleerinud ERSO, RO Estonia Sümfooniaorkestri, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Pärnu Linnaorkestri, XXI sajandi orkestri, Kotka Linnaorkestri (Soome) ja Moskva Konservatooriumi segakoori (Venemaa) ees. Ta on osalenud mitmete muusikakollektiivide töös (Reval Ensemble, Tobiase Keelpillikvartett, Resonabilis). Ta on olnud paljude tänapäeva heliloojate teoste esiettekandjaks. Heliplaatidele  on ta salvestanud Artur Kapi, Tõnu Kõrvitsa, Kuldar Singi, Lepo Sumera, Toivo Tulevi, Mirjam Tally jt loomingut. 2010 ilmus koostöös ERESega CD “Tšello ja orel”, millel kõlab eesti heliloojate tšellomuusikat läbi aegade. Ühtlasi on ta korraldanud heliplaatide väljaandmist.
Aare Tammesalu on töötanud muusikaprodutsendina Eesti Kontserdis ja Pärnu Filharmoonias, on korraldanud interpretatsioonikonkursse ning on Saaremaa Mustjala festivali ja Kadrioru Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht. Tema tegevust on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Muusikanõukogu aastapreemia, Eesti Teatriliidu žürii eripreemia ja Hendrik Krummi nimelise kultuuripreemiaga. 2023. aasta veebruaris tunnustas Saaremaa vald Aare Tammesalu auhinnaga „Aasta tegu 2022“ Mustjala festivali korraldamise eest. 2025. aastal andis Eesti Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupp Aare Tammesalule aastapreemia ERSO kontserdi korraldamise eest Saaremaal Mustjalas.


Mustjala festivali korraldab MTÜ Loovüksus
Kunstiline juht on Aare Tammesalu

Toetajad: