Triinu Piirsalu - Eesti Keelpillimängijate Konkursi 2025 võitja • Lossimuusika

Pühapäev, 4. jaanuar 2026 kell 18 Kadrioru loss / Kadrioru kunstimuuseum

LOSSIMUUSIKA UUSAASTAKONTSERT

Triinu Piirsalu - viiul
Eesti Keelpillimängijate Konkursi 2025 peapreemia võitja

Benjamin Arnika Skydsgaard - klaver (Taani)

Konkursi info: https://eamt.ee/uritused/eesti-keelpillimangijate-konkurss-2025/

Kava:

Nicola Matteis (ca 1650– pärast 1713)

Aires viiulile
   Prelude
   Passaggio rotto
   Andante veloce

Richard Strauss (1864–1949)
Sonaat viiulile ja klaverile Es-duur op 18 (1887)

   Allegro ma non troppo

   Improvisation: Andante cantabile
   Finale: Andante - Allegro  

Béla Bartók (1881–1945)
Rapsoodia nr 1 viiulile ja klaverile Sz. 86 (1928) 
   Prima parte ("lassú") - Moderato   
   Seconda parte ("friss") - Allegretto moderato

Viiuli- ja klaveriansamblina avastavad Triinu ja Benjamin koos lõputuid võimalusi muusika ja enese väljendamiseks. Nad mõistavad ja tõlgendavad muusikat nagu maailma enda ümber - läbi uudishimu, imetluse, siiruse ja austuse. Nende soov on peegeldada kuulajale muusikat võimalikult ehedalt, ainulaadse kogemusena, austades seejuures sügavalt helilooja nägemust.

„Teiseks Corelliks“ nimetatud ja kuni XX sajandi lõpuni täielikult unustatud Nicola Matteis (umbes 1650 – pärast 1713. aastat) oli varaseim tähelepanu-väärne Itaalia barokkviiuldaja Londonis. Temast sai oluline lüli Inglise muusikaloos, kelle väljendusrikas ja virtuoosne mäng hämmastas ja sütitas kuulajaid ning kes kaasaegsete sõnul "lihvis ja viimistles inglaste kõrvu“.  Napolist pärit Matteis nautis oma kontserttegevuse ja heliloominguga märkimisväärset kunstilist ja ärilist edu. Eriti populaarsed olid 4 kogumikku “Ayres for the Violin” (“Aariad viiulile”), kus ta aeg-ajalt läheneb oma boheemlasliku kaasaegse Heinrich Ignaz Franz von Biberi maneerile, teistes tavapärasemates tantsulikes osades meenub kaasmaalane Arcangelo Corelli, kuid enamikus aariates peitub tõeline individuaalsuse säde. Teades, et paljud tema muusika esitajad on amatöörid, andis Matteis oma „Aariate“ tükiväljaande eessõnas täpseid ja üksikasjalikke juhiseid poognajaotuste, kaunistuste, tempode ja muude esitusvõtete kohta. Need märkmed on osutunud tänapäeval väärtuslikuks allikaks nii interpreetidele kui muusikateadlastele, kes rekonstrueerivad tolleaegseid esinemispraktikaid.

Richard Straussi märkimisväärselt viljakas muusikukarjäär helilooja ja dirigendina kestis peaaegu kaheksa aastakümmet. Eelkõige tuntakse teda
kui mastaapsete ja ülimalt meisterlikult orkestreeritud sümfooniliste teoste loojat, kuigi noorusaastatel komponeeris ta oma isa Franzi, Müncheni õukonnaorkestri metsasarvesolisti valvsa pilgu all ka hulgaliselt kammermuusikat. 
1882. aastal astus Richard Müncheni ülikooli. Seal omandatud teadmised kirjandusest, kunstiajaloost ja filosoofiast said tema hilisemate teoste vaimseks vundamendiks. Straussi dirigendikarjääri aitas edendada tutvumine ja koostöö mõjuka Saksa kapellmeistri Hans von Bülowiga.

Vahetult enne sümfoonilise poeemi „Don Juan“ valmimist komponeeris R. Strauss nooruslikku energiat täis viiulisonaadi Es-duur. See demonstreerib küll helilooja muusikalise kasvatuse klassikalisi mõjutusi, kuid ennustab samas tulevikku vaatavat ja piire trotsivat muusikakeelt, mis on ainuomane just tema hilisematele teostele. Kogu sonaadile on iseloomulik peensusteni läbitöötatud viiuli- ja klaveripartii ning nende sümfoonilisi tekstuure esilekutsuv põimumine. Teose äärmised osad on virtuoossed ja interpreetidele nii tehnilises kui muusikalises plaanis väga nõudlikud. Sonaadi tuumaks on imeilus lüüriline Andante cantabile, milles pole raske märgata vihjeid romantilisest õhinast - helilooja oli just kohanud oma tulevast abikaasat, sopran Pauline de Ahna`t.

Ungari helilooja Béla Bartóki helikeel on orgaaniline sulam rahvamuusika lätetest ning modernistlikest kompositsioonitehnikatest. Suur huvi folkloori vastu viis ta rahvalaulude kogumiseni nii kodumaal, Ida-Euroopas kui ka Türgis ja Alžeerias. Bartókit peetakse etnomusikoloogia ehk teadusliku rahvamuusika uurimise üheks rajajaks. Heliloojana püüdis ta muusikas edasi anda ürgsust, mida rõhutasid jõulised ja agressiivsed rütmid ning primitivismi esteetika ürgses ja arhailise tähenduses.

Esimene rapsoodia on komponeeritud suurepärasele Ungari viiuldajale Joseph Szigetile. See efektne teos koosneb kahest mustlastantsust: Lassù ja Friss (aeglane ja kiire).

Triinu Piirsalu on oma generatsiooni üks silmapaistvamaid eesti viiuldajaid, kes on pälvinud rohkelt tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Ta on emotsionaalse ja sugestiivse esitluslaadiga solist ning kirglik kammermuusik. Hetkel omandab ta solistidiplomit Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias ning Oslo Muusikaakadeemias prof Peter Herresthali juhendamisel.

Triinu on osalenud mitmel rahvuslikul ja rahvusvahelisel konkursil ja pälvinud olulisi tunnustusi – viimati võitis ta 1. preemia ja kolm eripreemiat Eesti keelpillimängijate konkursil detsembris 2025.  2023. aastal pälvis ta Norra Griegi fondi preemia, 2022 aastal Anja Ignatiuse viiulikonkursi I preemia Soomes, 2020 aastal III preemia Eesti keelpillimängijate konkursil,  telekonkursi Klassikatähed II preemia ja publikulemmiku tiitli. Triinu on pälvinud ka Hansa Grupi Noore Muusiku Fondi preemia ja Eesti Pillifondi stipendium. 

Triinu on õppinud Katrin Talmari ja Tiiu Peäske viiuliklassides, bakalauruseõpingud möödusid Helsingis Sibeliuse Akadeemias prof Réka Szilvay juures ja magistirõpingud Müncheni Muusika- ja Teatrikõrgkoolis prof Mi-kyung Lee viiuliklassis. Õpinguaastatel Helsingis hakkas Triinu üha rohkem huvi tundma erinevate maade rahvamuusika vastu ning oma vahetusaastal Norras (2022/2023) asus ta mängima ka hardangeri viiulil. Triinu mängib N. Deconet’ viiulil aastast 1760.

Pianist Benjamin Arnika Skydsgaard on taani pianist, kes on Sonning Talendi auhinna 2025, Rued Langgaardi konkursi, Rahvusvahelise Steinway Festivali ja Unge Spiller Klassiski auhinna võitja. Ta on oma generatsiooni nõutud ansamblipartner ja hinnatud soolopianist, kes esineb järjest rohkem Taani erinevatel festivalidel nii solisti kui kammermuusikuna. 
Hetkel omandab ta magistrikraadi Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias Kopenhaagenis Jens Elvekjæri klaveriklassis ning oli pikalt ka Eugen Indjici õpilane.
Benjamin on alati huvitunud jagama muusikast oma nägemust, oma mõtteid ja tunded. Koostöödest instrumentalistide ja lauljatega on ta leidnud inspiratsiooni, et panna laulma ka oma instrument – klaver.
Poeetilise lähenemise ja sügava kirega muusika vastu on Benjamin Arnika Skydsgaard rokem kui lihtsalt pianist. Oma mentorist, kadunud prantsuse pianistist ja pedagoogist Eugene Indjicist inspireerituna on Skydsgaardist saanud muusikaline jutuvestja, kes uurib klaveri lõpmatut universumit.
"Tema muusikaline tundlikkus ja intelligentsus koos suurepärase pillivaldamisega teeb ta erakordseks pianistiks" - Eugen Indjic

Lossimuusika on pühapäevaste kontsertide sari, mille eesmärk on pakkuda kõrgetasemelist klassikalist muusikat ainulaadse akustikaga Kadrioru lossi barokses peasaalis. 

Kadrioru loss on kaunimaid ja tuntumaid ajaloolisi kontserdisaale Eestis. Viimaste aastakümnete jooksul on lossi peasaal pakkunud meeldejäävaid muusikaelamusi nii Tallinna elanikele kui arvukatele külalistele. Siinne muusika esitamise traditsioon on väga pikk, ulatudes 18. sajandisse, kui musitseerimine oli igapäevase õukonnaelu lahutamatu osa. Lossis on üles astunud nii säravaimad eesti interpreedid kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud solistid ja ansamblid.
 

Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu
Korraldajad: Loovüksus MTÜ koostöös Eesti Kunstimuuseumiga

Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvusringhääling, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, UNESCO Muusikalinn Tallinn, Kultuurikõla, Pointprint

Täname:
Visit Estonia, Visit Tallinn, Õhtuleht

Korraldaja jätab endale õiguse teha kontserdi kavas muudatusi

Palume kontserdi ajal mitte pildistada ja filmida

Kontserdi pileteid tagasi ei osteta, kuid vajadusel saate neid vahetada teiste Lossimuusika kontsertide pääsmete vastu