Mustjala festival 2025: SEITSE SAMMU BACHINI • Mustjala festival 2025

Laupäev, 28.06.2025 kell 19 Kuressaare Laurentiuse kirik

SEITSE SAMMU BACHINI

Piret Aidulo – orel
Kristel Pärtna - sopran
Aare Tammesalu - tšello

Piret Aidulo võluv austusavaldus oma juhendaja Hugo Lepnurmele, kelle kaudu viib õpetajalt õpilasele kulgev muusikaline liin ainult 7 sammuga Johann Sebastian Bachini  

Kava:

Hugo Lepnurm (1914-1999)
"Toccata" orelile (1943/1955)

Hugo Lepnurm

"Kindel linn ja varjupaik" tsüklist "Neli koraaliteemalist lühipala tšellole" (1944)

Hugo Lepnurm
"Sinu käes on kõik minu aeg" sopranile ja orelile (1953)

Hugo Lepnurm
"Allegro" sonaadist tšellole ja orelile (1986)

Marcel Dupré (1886-1971)
"Ave Maria" sopranile ja orelile 

Alexandre Guilmant (1837-1911)
"Prière" tšellole ja orelile (1864)

Jacques-Nicolas Lemmens (1823-1881)
"Fanfaarid" orelile D-duur

Adolf Friedrich Hesse (1809-1863)
"Prelüüd" Es-duur orelile

Christian Heinrich Rinck (1770-1846)
"Vater unser" sopranile ja orelile

Johann Christian Kittel (1732-1809)
"Preludio pro Organo pleno" a-moll

Johann Sebastian Bach (1685-1750)
Aaria "Tief gebügt und voller Reue" kantaadist nr 199 "Mein Herze schwimmt im Blut"  

Johann Sebastian Bach
"Allemande" ja "Courante" süidist soolotšellole nr 2 d-moll, BWV 1008

Johann Sebastian Bach
Aaria "Schafe können sicher weiden" kantaadist "Was mir behagt ist nur muntre Jagt" BWV 208

Johann Sebastian Bach
"Fuga sopra il Magnificat" BWV 733

Helilooja, kirikumuusik ja pedagoog Hugo Lepnurm (1914-1999) tuntud eelkõige kui Eesti 20. sajandi II poole märkimisväärseim organist. Heliloojana on ta loonud muusikat mitmes žanris, sh kirjutanud sümfoonilist, vokaalsümfoonilist, kammer- ja koorimuusikat. Vaimuliku kooriloomingu tähtsamaid teoseid on kantaadid "Lunastus Kristuses" (1955) ja "Jehoova rahvas" (1950). Tähtsal kohal eesti kirikumuusikakultuuris on ka tema koorilaulud ja –seaded, soololaulud, 32 koraalieelmängu orelile ja 4 koraalieelmängu tšellole jt. Hugo Lepnurm on kirjutanud ka orelialaseid ja muusikateaduslikke uurimusi.

Hugo Lepnurm omandas muusikalise hariduse Tallinna Konservatooriumis August Topmani oreliklassis (1928–1934) ning Artur Kapi kompositsiooniklassis (1932–1935). Oreli erialal täiendas ta end 1938–1939 Pariisis Ecole Normale de Musique’is organistide Marcel Dupré ja Joseph Gilles’i juures. Pedagoogitööd alustas Lepnurm 1936. aastal Tallinna Konservatooriumis oreli ja solfedžo, hiljem muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õppejõuna. Aastatel 1941–1944 mobiliseeriti Lepnurm Nõukogude armee tööpataljoni Udmurtiasse, seejärel tuli osaleda Eesti NSV riiklikes kunstiansamblite töös Jaroslavlis. 1945. aastal sai temast Tallinna Konservatooriumi professor.

Aastatel 1950–1958 oli ta sunnitud usulise tegevuse pärast pedagoogitööst kõrvale jääma. Sel ajal tegutses ta orelikunstnikuna, kirikuorganistina, heliloojana ja Eesti Luteri kiriku konsistooriumi kirikumuusika osakonna juhatajana. Aastast 1958 kuni surmani oli ta seotud Eesti Muusikaakadeemiaga (1978. aastast professor-konsultant, aastast 1994. emeriitprofessor). Hugo Lepnurme käe all on hariduse omandanud enamik eesti organiste: Helen Tobias-Duesberg, Rolf Uusväli, Tiit Kiik, Urmas Taniloo, Andres Uibo, Toomas Trass, Ines Maidre, Kadri Ploompuu, Ene Salumäe, Piret Aidulo, Kristel Aer, Aare-Paul Lattik ja paljud teised. Tänu tema pidevale organistitegevusele on säilinud paljud Eesti orelid. Tema algatusel ja innukal osalemisel valmis plaadisari „Eesti orelid“, tänu millele korrastati palju pille Eesti kirikutes.

Hugo Lepnurm on pälvinud Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna (1994) ja Eesti Vabariigi kultuuriauhinna (1999). Aastal 2005. asutati Hugo Lepnurme Muusikaühing.

Tekst: Eesti Muusika Infokeskus

Prantsuse organist ja helilooja Marcel Dupré (1886-1971) sündis muusikute perrekonda. Tema mõlemad vanaisad olid organistid ja koorijuhid, ema pianist ja tšellist ning isa organist St. Ouenis Rouenis. Ta õppis Pariisi konservatooriumis Diemeri, Guilmanti, Vierne'i ja Widori juhendamisel ning lisaks I preemiale klaveri, oreli ja polüfooniaõpetuse eest võitis ta 1914. aastal Prix de Rome. Temast sai kuulus orelivirtuoos peale seda, kui ta 1920. aastal esitas peast kõik J. S. Bachi oreliteosed. Aastaks 1953 oli ta andnud umbes 1900 kontserti kogu maailmas. 1934. aastal sai ta Widori järglaseks Püha Sulpice'i kiriku organistina, kus töötas kuni surmani. 1926. aastal asus ta õpetama Pariisi konservatooriumis ja tema õpilasteks olid O. Messiaen, Langlais, J. Alain, Cochereau, R. Falcinelli, M.-Cl. Alain, Chapuis, J. Guillou ja Odile Pierre. Marcel Dupré on loonud arvukalt teoseid oreli-, instrumentaal- ja vokaalmuusikat. Lisaks on ta kirjutanud mitmeid olulisi töid pedagoogika alal. 

Alexandre Guilmant (1837-1911) oli tihedalt seotud oreli ja eriti Cavaillé-Colli instrumentidega. Oma kodulinnas Boulogne-sur-Meris organistist isa koolitatuna lihvis ta oma oskusi Brüsselis Lemmensi juures 1860. aastal. Temast sai kiiresti tunnustatud kontsertorganist, keda imetleti virtuoossuse, laia repertuaari ja originaalsete improvisatsioonide tõttu. Ta osales Saint-Sulpice'i (1862) ja Notre-Dame de Paris'i (1868) orelite sisseõnnistamisel, mängides Cavaillé-Colli orelitel. Sama oreliehitaja pill oli ka La Trinité's, kus Guilmant`ist sai 1871. aastal organist. Olles koos Bordesi ja d’Indyga Schola Cantorum asutajaliige, võttis ta Widorilt üle Pariisi konservatooriumi oreliklassi, õpetades seal 1896–1911. Kuigi tema looming sisaldas nii vaimulikku muusikat kui ka mõningaid kammerteoseid, domineeris selles tema valitud instrument. mida ta kasutas äärmiselt mitmekülgselt. Lisaks kirjutas ta kompositsioone harmooniumile, paljastades soovi jõuda laia publikuni, jätmata tähelepanuta intiimset vagadust või salongi moekat seltskondlikkust. Kuigi tema helikeel oli sügavalt traditsioone austav, leiame selles vihjeid modaalsusele ja krometismidele, mis näitab, et Guilmant oli tähelepanelik ka kaasaegsete suundumuste suhtes.

Jacques-Nicolas (Jaak-Nicolaas) Lemmens (1823-1881) oli Belgia organist, muusikaõpetaja ja helilooja. Westerlo lähedal Zoerle-Parwijsis sündinud Lemmens õppis François-Joseph Fétise juures, kes lootis temast kasvatada Belgia orelimängu uuendaja. Selleks saatis ta Lemmensi Saksamaale Adolf Friedrich Hesse juurde omandama Johann Sebastian Bachi orelimängu traditsioone.

1847. aastal võitis Lemmens teosega Le roi Lear ("Kuningas Lear") Pariisi konservatooriumi maineka Prix de Rome auhinna. Aasta hiljem avaldas ta oma esimese oreliteose: Dix improvisations dans le style sévère et chantant ("Kümme improvisatsiooni ranges ja laulvas stiilis"). Märtsis 1849 määrati ta vaid 26-aastasena Brüsseli Kuningliku Konservatooriumi oreliõpetajaks. Tema klassis omandas teadmisi ja kogemusi arvukalt noori muusikuid, sealhulgas silmapaistvad prantslased Alexandre Guilmant ja Charles-Marie Widor.

1852. aastal andis Lemmens orelikontserte Pariisi Saint Vincent de Pauli, La Madeleine'i ja Saint Eustache'i kirikutes, kus ta oma mängutehnikaga publikut jahmatas. Eriti tähelepanuväärne oli tema hiilgav pedaalimäng, mis järgis Bachi stiili  (sel ajal Prantsusmaal Bachi oreliteosed ei tuntud). 1857. aastal abiellus ta inglise soprani Helen Sherringtoniga (1834–1906), kellest järgmisel kümnendil sai tunnustatud Inglise kontserdi- ja ooperilaulja. Lemmens oli 19. sajandi Prantsuse orelikoolkonna olulisemaid figuure, kelle mängustiil ja pedagoogika panid aluse 19. sajandu lõpu prantsuse sümfoonilisele orelistiilile.

Adolf Friedrich Hesse (1809-1863) oli saksa organist ja helilooja, kes sündis ja suri Breslaus. Ta õppis kodulinnas organistide Friedrich Wilhelm Berneri ja Ernst Köhleri​​ juures, kes juhendastid teda Bachi traditsioonide raames. Oma esimesel kontsertreisil Saksamaal kohtus ta organist Christian Heinrich Rinckiga, kelle juurde naasis aastail 1828-1829 pooleks aastaks õppima, sest Rinck oli Johann Christian Kitteli õpilane, kes omakorda õppis Johann Sebastian Bachi juures. 1831. aastal sai Hessest Breslau Bernhardinerkirche peaorganist. Saksamaa üheks väljapaistvamaks organistiks peetava Hesse virtuoosne mäng ja vilgas pedaalitöö pimestasid Pariisi publikut, kus ta mängis 1844. aastal Saint-Eustache’i oreli avamisel ainult Bachi loomingust koostatud kava – mis oli Prantsusmaal haruldane. Sama kordus Londonis, kus ta mängis 1851. aastal Crystal Palace'is. Breslaus juhatas ta igapäevatööna linna ooperiorkestri sümfooniakontserte. Üks Hesse'i õpilastest oli Belgia organist Jacques-Nicolas Lemmens, kes hiljem õpetas Alexandre Guilmanti ja Charles-Marie Widorit.

Johann Christian Heinrich Rinck (1770-1846) oli hilisklassika ja vararomantilise ajastu saksa helilooja ja organist. Ta sündis Elgersburgis (praeguses Tüüringis) ja suri Darmstadtis 76-aastaselt. Rinck õppis Johann Christian Kitteli juures, kes oli Johann Sebastian Bachi õpilane, ja sai lõpuks Kantoriks Darmstadti muusikakoolis, kus ta oli aastast 1813 ka õukonnaorganist. Ta komponeeris palju teoseid ja tema oreliaabits oli laialt populaarne.

Tema tööde hulgas on variatsioonid teemal "Ah! vous dirai-je, Maman’, Opus 90, väljaandja Simrock 1828, mis põhineb W. A. Mozarti (K. 265) hästi tuntud meloodial.

Johann Christian Kittel (1732-1809) oli saksa organist, helilooja ja õpetaja. Ta oli üks viimaseid Johann Sebastian Bachi õpilasi. Tema õpilaste hulka kuulusid Michael Gotthard Fischer, Karl Gottlieb Umbreit, Johann Wilhelm Hässler ja Christian Heinrich Rinck.

Kittel sündis ja suri Erfurtis. Esmalt õppis ta Jakob Adlungi juures. Ta kolis 1748. aastal Leipzigi ja oli Johann Sebastian Bachi lemmik – ja viimane – õpilane kuni Bachi surmani kaks aastat hiljem. Ta määrati 1751. aastal Langensalza organistiks ja õpetajaks, pärast mida naasis ta 1756. aastal Erfurti Barfüßerkirche organistina ja kolis 1762. aastal Predigerkirchesse.

Ta keeldus paljudest heldetest ja uhketest pakkumistest, sealhulgas 1790. aastal Brunswick-Wolfenbütteli hertsoginna Anna Amalia ettepanekust reisida Itaaliasse. Kittel jäi  Erfurti kogu ülejäänud eluks. Ta esines seal sageli kontsertidega ja oli nii tuntud oma virtuoosse mängustiili poolest, et teda sõitsid kuulama mh  Goethe, Herder ja Wieland.

Kittel pidas end Bachi põhimõtetele jätkajaks ja tema eesmärk oli "äratada, säilitada ja tugevdada muusika abil kuulajate südames pühendumuse tundeid". Kittel piirdus lihtsate muusikavormidega, mis sobisid kõige paremini liturgiliseks kasutamiseks. Kuid ta lõi Bachi eeskujul ka mõned suuremahulised oreliteosed, näiteks kahekordsed koraalivariatsioonid. Samal ajal mõjutas teda ka kaasaegne galantne stiil, kus oli suur rõhk meloodial. Seetõttu on tema 1789. aastal loodud klaverisonaatidel ühiseid jooni Viini klassikalise koolkonnaga.

Johann Sebastian Bach (1685-1750) oli barokiajastu helilooja, Põhja-Saksa muusikute suure perekonna kuulsaim liige. Kuigi tema kaasaegsed imetlesid teda eeskätt silmapaistva klavessinisti, organisti ja oreliehituse eksperdina, peetakse Bachi nüüd üldiselt üheks kõigi aegade suurimaks heliloojaks ning teda tuntakse Brandenburgi kontsertide, Hästitempereeritud klaviiri, Missa h-moll, viiuli- ja tsello soolosüitide ja paljude teiste kiriku- ja instrumentaalmuusika meistriteoste loojat. Muusikaajaloos soodsal hetkel ilmunud Bach suutis vaadelda ja koondada eelmiste põlvkondade jooksul välja kujunenud põhistiile, vorme ja rahvuslikke traditsioone ning sünteesides neid kõiki rikastada.

Organist, koorijuht ja pedagoog Piret Aidulo annab soolokontserte, on aktiivne kammermuusik ja teeb koostööd orkestritega. Organistina on ta esinenud festivalidel Jaltas, Maltal, Stockholmis, Istanbulis, Ateenas, Kokkolas, Visbys, Tallinnas, Pärnus, Riias jm.
1989. aastast on ta Tallinna Kaarli kiriku, kus asub ka eesti suurim orel (Walcker/1923) peaorganist ning koorijuht ja alates 1993 muusikajuht. 2013. aastast tegutseb osa-ajaga organistina ka Tallinna Toomkirikus.
Piret Aidulo lõpetas EMTA prof Hugo Lepnurme oreliklassis. 1996-2010 oli EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees, on olnud Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige, SA EELK kirikupäev ja laulupidu juhatuse esimees, praegu samas nõukogu aseesimees. EMTA kiriku-muusika praktika juhendaja alates 2006. On avaldanud artikleid ja muusikaarvustusi erinevates väljaannetes. 
Talle on omistatud Eesti Rahvuskultuuri stipendium 1996-1997; H. Lepnurme nim stipendium 2006; EELK teenete risti III järk 2007; Aasta Kirikumuusik 2009. EELK Teenete risti II järk 2023.

Kristel Pärtna alustas muusikaõpinguid Rakvere Muusikakoolis Tõnu Klomanni klaveriklassis. Aastal 2000 õppis ta laulmist Urve Tautsi juures Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ettevalmistuskursustel ning jätkas lauluõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Rostislav Gurjevi lauluklassis, omandades magistrikraadi 2011. aastal. Aastatel 2009–2010 õppis Kristel Pärtna Erasmus vahetusprogrammi raames Sibeliuse Akadeemias Anssi Hirvoneni juhendamisel.
Aastatel 2010–2012 kuulus Kristel Pärtna Rahvusooper Estonia juures tegutsenud noori lauljaid ettevalmistava Estonia Ooperiakadeemia koosseisu. Aastal 2012 õppis Kristel Pärtna Pille Lille Muusikute Fondi Noorte Talentide programmi raames Itaalias Martina Francas Rodolfo Celletti nimelises Belcanto Akadeemias õpetajate Sherman Lowe’i ja Stefania Bonfadelli juhendamisel. Akadeemia raames osales ta ooperifestivalil „Festival della Valle d'Itria“. Lisaks on ta osalenud Eva Märtsoni, Sonia Prina, Roberta Mameli, Wilma Vernocchi, Kaludi Kaludovi jt. meistrikursustel.
Alates 2012. aasta sügisest on Kristel Pärtna Rahvusooper Estonia solist. Tema ooperirollide hulka kuuluvad Norina (Gaetano Donizetti „Don Pasquale“), Marfa (Nikolai Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja“), Gilda (Giuseppe Verdi „Rigoletto“), Christel (Carl Zelleri „Linnukaupleja“), Adina (Donizetti „Armujook“), Armida (Georg Friedrich Händeli „Rinaldo“), Kleopatra (Händeli „Julius Caesar“), Leonora (Paul Hindemithi „Pikk jõulueine“), Proua Hõbekurk (Wolfgang Amadeus Mozarti „Teatridirektor“), Mercédès (George Bizet’ „Carmen“), Violetta (Verdi „Traviata“), Susanna (Mozarti „Figaro pulm“), Lagle (Rasmus Puuri „Pilvede värvid“), Oscar (Verdi „Maskiball“) ning I lilleneiu (Richard Wagneri „Parsifal“). Samuti on ta üles astunud mitmes kontsertettekandes, sh Zdenkana (Richard Straussi „Arabella“), Modistina (Straussi „Roosikavaler“) ja Clotildena (Vincenzo Bellini „Norma“).
2013. aastal andis Rahvusooper Estonia külalisetendusi Valgeve Suures Teatris, kus Pärtna tegi kaasa Violettana Verdi ooperis „Traviata“. Lisaks on ta laulnud külalissolistina Soome Rahvusooperis Papagena rolli Mozarti „Võluflöödis“.
2010. aastal osales ta Savonlinna ooperifestivalil Soomes Wagneri „Lohengrinis“ Paažina. Samuti on Kristel Pärtna astunud üles Vanemuise Teatris Esimese poisina (Mozarti „Võluflööt“) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio lavastustes Armindana (Wolfgang Amadeus Mozarti „Armastuse pärast aednikuneiu“), Mari häälena (Age Hirve „Tuleloitsija“) ja Esimese poisina (Mozarti „Võluflööt“).
Lisaks ooperitele on Kristel Pärtna esinenud sopranisolistina Felix Mendelssohni oratooriumis „Elias“ (Pärnu Linnaorkester, dirigent Markus Teutchbein, 2015), Leonard Bernsteini Missas (Birgitta Festival 2014, dirigent Māris Sirmais) ja Ludwig van Beethoveni Sümfoonias nr 9 (dirigent Mihhail Gerts, 2013) ning andnud kammermuusikakontserte Eestis ja Moskvas (Georg Otsa 95. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu, 2015). Ta on teinud koostööd pianistidega Mihkel Poll, Martti Raide, Ralf Taal, Ivo Sillamaa, Tarmo Eespere, Riina Pikani ja Jaanika Rand-Sirp.
Kristel Pärtna on olnud Mati Palmi fondi stipendiaat (2010), ta on pälvinud Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia „Noor Laulja“ (2012), Harjumaa teatripreemia (2017) ning RO Estonia kuldsponsor SEB Panga publikupreemia (2020).

Aare Tammesalu tegutseb solisti ja kammermuusikuna, lisaks on ta aktiivne kontserdikorraldaja. Tammesalu õppis tšellomängu Laine Leichteri klassis ja Ivo Juuli ning prof Toomas Velmeti juures. Hiljem täiendas ta end EMTA magistrantuuris prof P. Paemurru juhendamisel ning eratundides Moskvas prof Mihhail Homitseri juures ja prof Martin Osterdagi meistrikursustel. Tammesalu on osalenud pea kõikidel Eesti muusikafestivalidel ning üles astunud rahvusvahelise mainega festivalidel Euroopas, Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja Lähis-Idas. Ta on soleerinud ERSO, RO Estonia Sümfooniaorkestri, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Pärnu Linnaorkestri, XXI sajandi orkestri, Kotka Linnaorkestri (Soome) ja Moskva Konservatooriumi segakoori (Venemaa) ees. Ta on osalenud mitmete muusikakollektiivide töös (Reval Ensemble, Tobiase Keelpillikvartett, Resonabilis). Ta on olnud paljude tänapäeva heliloojate teoste esiettekandjaks. Heliplaatidele  on ta salvestanud Artur Kapi, Tõnu Kõrvitsa, Kuldar Singi, Lepo Sumera, Toivo Tulevi, Mirjam Tally jt loomingut. 2010 ilmus koostöös ERESega CD “Tšello ja orel”, millel kõlab eesti heliloojate tšellomuusikat läbi aegade. Ühtlasi on ta korraldanud heliplaatide väljaandmist.
Aare Tammesalu on töötanud muusikaprodutsendina Eesti Kontserdis ja Pärnu Filharmoonias, on korraldanud interpretatsioonikonkursse ning on Saaremaa Mustjala festivali ja Kadrioru Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht. Tema tegevust on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Muusikanõukogu aastapreemia, Eesti Teatriliidu žürii eripreemia ja Hendrik Krummi nimelise kultuuripreemiaga. 2023. aasta veebruaris tunnustas Saaremaa vald Aare Tammesalu auhinnaga „Aasta tegu 2022“ Mustjala festivali korraldamise eest. 2025. aastal andis Eesti Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupp Aare Tammesalule aastapreemia ERSO kontserdi korraldamise eest Saaremaal Mustjalas.