EESTI RAHVUSMEESKOOR: SIGNUM MAGNUM • Mustjala festival 2026

Laupäev, 4 juuli 2026 kell 19 Kihelkonna kirik, Saaremaa

FESTIVALI LÕPPKONTSERT
Kihelkonna kirikumuusika päevad 2026

Eesti Rahvusmeeskoor
dirigent Mikk Üleoja
kaastegev Aare Tammesalu - tšello

Kava:

Gregooriuse koraal Litaniae Lauretanae

Giovanni Gabrieli - Exaudi Deus

Felix Mendelssohn Bartholdy - Vespergesang op 121

Arvo Pärt - And one of the Pharisees...

Giovanni Gabrieli - Litaniae Beatae Mariae Virginis

Arvo Pärt - The Deer's Cry

Giovanni Bonato - Signum magnum

Arvo Pärt - Da pacem Domine

Koostöös Eesti Rahvusmeeskooriga.

Koorimuusika kategoorias 2004. aastal Grammyga pärjatud Eesti Rahvusmeeskoor (kuni 1989. aastani RAM) on üks unikaalsemaid „pille“ maailmas. Oma 80-aastase ajaloo jooksul on rahvusmeeskoor andnud üle 7000 kontserdi Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias. Peadirigent Mikk Üleoja eestvedamisel on koorist kujunenud aktiivne uudisteoste tellija ning omapäraste koostööprojektide algataja. Igal aastal annab Eesti Rahvusmeeskoor umbes 60 kontserti.

Koorimuusika kategoorias 2004. aastal Grammyga pärjatud Eesti Rahvusmeeskoor on üks unikaalsemaid pille maailmas. 1944. aastal Gustav Ernesaksa loodud kollektiiv, kuhu kuulub nüüdsel ajal 46 meest, on kaheksa aastakümne jooksul kujundanud rahvusvahelist kuvandit Eestist kui sügavate kooritraditsioonidega muusikamaast ning on eesti heliloomingu häälekas eestkõneleja. Ühtekokku on antud üle 7000 kontserdi alates Eestist kuni Põhja-Ameerika ja Aasiani ning lauldud nimekate dirigentide käe all: Paul Hillier, Eric Ericson, Kaspars Putniņš, Teodor Currentzis, Kent Nagano jpt.

2011. aastast on Eesti Rahvusmeeskoori peadirigent ja kunstiline juht Mikk Üleoja, kelle käe all on koor teinud märkimisväärse kvalitatiivse hüppe. Rahvusmeeskoor on oodatud koostööpartner oratoriaalsete teoste ettekannetel maailma tipporkestrite ja -festivalide juures, usin uudisteoste tellija ja koostööprojektide algataja ning tuleb igal aastal välja mitme uue a cappella kavaga renessansist tänapäevani. Olulist osa etendab koori tegevuses plaadistamine: ulatuslik diskograafia hõlmab nii eesti kooriklassikat kui ka nüüdismuusikat. Mainekate plaadifirmade, nagu Toccata Classics, Deutsche Grammophon, Sony, Ondine ja Aurora, välja antud helikandjad on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust. 2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest.

Tänane Eesti Rahvusmeeskoor ühendab austuse oma ajaloo ja pärandi vastu ning vaatab avatud pilguga tulevikku. Koori eesmärk on hoida ja arendada meeskoorilaulu kui elujõulist ja kõnetavat kunstivormi, pakkudes kuulajatele kõrgetasemelisi ja tähenduslikke muusikaelamusi.

Mikk Üleoja on lõpetanud 1997. aastal Eesti Muusikaakadeemia prof Ants Üleoja dirigeerimisklassis ja kaitsnud samas 2004. aastal muusikamagistrikraadi (juhendaja prof Toomas Siitan). Ta on laulnud Maailma Noortekooris (1989–1992), Eesti Rahvusmeeskooris (1994–1996), Eesti Filharmoonia Kammerkooris (1996–2000) ja gregooriuse laulu ansamblis Vox Clamantis (1998–2011).

Mikk Üleoja on olnud Püha Miikaeli poistekoori dirigent, kammerkoori Mattone ja Kaarli koguduse kontsertkoori peadirigent ning õpetanud dirigeerimist Viljandi Kultuuriakadeemias. Aastail 1998–2011 oli ta Eesti Filharmoonia Kammerkoori koormeister. Alates hooajast 2011/2012 on Mikk Üleoja Eesti Rahvusmeeskoori kunstiline juht ja peadirigent.

Mikk Üleoja dirigeerimisel on ilmunud kaheksa plaati, millest viis – Galina Grigorjeva autoriplaadid „In paradisum“ (2014) ja „Galina Grigorjeva muusikat meeskoorile“ (2023), Henrik Ødegaardi autoriplaat „Te lucis ante terminum“ (2016), „REGIRAM“ (2019) ja „Baltic Contrasts“ (2023) – on salvestatud Eesti Rahvusmeeskooriga. Eesti Filharmoonia Kammerkooriga salvestatud plaat „Luule, see ei tule tuulest“ (2007) sai Eesti Kultuurkapitali 2007. aasta preemia ning salvestis nimetati aasta parimaks kooriplaadiks. Galina Grigorjeva autoriplaat „In paradisum“ võitis 2015. aasta Eesti muusikaauhindade jagamisel aasta klassikaalbumi tiitli.

2014 Eesti kooriühingu aastapreemia – aasta dirigent.
2015 koos Eesti Rahvusmeeskooriga riiklik kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest
2024 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Tšellist Aare Tammesalu tegutseb solisti ja kammermuusikuna, esitades nii klassikalist repertuaari kui ka nüüdismuusikat. Lisaks on ta aktiivne kontserdi korraldaja. Tammesalu õppis tšellomängu Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri klassis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Ivo Juuli ning prof Toomas Velmeti juures. Tammesalu on Vabariikliku keelpillimängijate konkursi (1987) laureaat ja J. S. Bachi teose parima esituse eripreemia võitja. Hiljem täiendas ta end EMTA magistrantuuris prof Peeter Paemurru juhendamisel. Oma pillimänguoskusi on ta lihvinud eratundides Moskvas prof. Mihhail Homitseri juures ja osalenud prof Martin Osterdagi meistrikursustel. Tammesalu on osalenud pea kõikidel Eesti muusikafestivalidel ning üles astunud rahvusvahelise mainega festivalidel Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Jaapanis, Venemaal ja Iraanis. Ta on soleerinud ERSO, RO Estonia Sümfooniaorkestri, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Pärnu Linnaorkestri, XXI sajandi orkestri, Kotka Linnaorkestri (Soome), kammerorkestri ME, Eesti Rahvusmeeskoori ja Moskva Konservatooriumi segakoori (Venemaa) ees. Ta on osalenud mitmete muusikakollektiivide töös (Reval Ensemble, Tobiase Keelpillikvartett, Resonabilis). Ta on olnud paljude heliloojate teoste esiette kandjaks. 2008. tegi Aare Tammesalu tummfilmi “Noored kotkad” (1927, režissöör T. Luts) taasesituse muusikalise kujunduse ja osales ETV mängufilmi “Pimedad aknad” heliriba taastamisel ning muusika uuestisalvestamisel (helilooja E. Tamberg). Aare on töötanud muusikaprodutsendina Eesti Kontserdis ja Pärnu Filharmoonias. Ta on 1995. a. Saaremaal toimuva Mustjala festivali ja Kadrioru Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht. Aare Tammesalu tegevust on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Muusika nõukogu aastapreemia, Eesti Teatriliidu žürii eripreemia ja Hendrik Krummi  nimelise kultuuripreemiaga. 2023. aasta veebruaris tunnustas Saaremaa vald Aare Tammesalu auhinnaga „Aaasta tegu 2022“ Mustjala festivali korraldamise eest, 2023. aastal andis EELK nõukogu talle „Aasta kirikusõbra“ tiitli. 2025. aasta jaanuaris pälvis ta Kultuurkapitali Saaremaa ekspertgrupi aastapreemia ERSO kontserdi korraldamise eest Mustjalas 2024. juunis. Aare Tammesalu on Mustjala valla aukodanik ja teenetemärgi kavaler. 

Giovanni Gabrieli (1553–1612) õppis oma onu Andrea Gabrieli ja Orlandus Lassuse juures ning onu surma järel sai temast 1585. aastal pea kolmeks aastakümneks Veneetsia Püha Markuse kiriku organist ja muusikajuht. Püha Markuse kirik oli lisaks vapustavale ilule tuntud ka omapärase arhitektuuri poolest, kus kooripealsetel asetsesid vastastikku kaks orelit. Muusikat esitades võis koore olla 2–5 ning need asusid vastamisi rõdudel, aga ka näiteks kahel pool altarit ja keset kirikut. Nii tekkis vaid Veneetsiale omane hajali paigutatud kooride laulmine, nn cori spezzati, mis võimaldas luua efektset mitmekoorimuusikat. Olulisel kohal olid nii teostesse kirjutatud kajaefektid kui ka kiriku loomulik kaja, mida heliloojad samuti oskuslikult ära kasutasid. Ilmselt oli kajal oma roll selleski, et Gabrieli võttis esimese heliloojana kasutusele dünaamikamõisted piano ja forte – oli ju äärmiselt efektne vastandada erinevaid koore ja instrumente vaheldumisi vaikselt ja valjult. Gabrieli loominguline pärand on rikkalik ning siin on nii instrumentaal- kui ka vokaalmuusikat, mis välja antud erinevates kogumikes. Neist ühed olulisemad on kaks kogumikku Sacrae symphoniae, mis ilmusid trükist 1597 ja 1615. Esimene sisaldab 63 teost, sealhulgas 45 motetti, ning teine koosneb 32-st mitmekooriteosest. Eesti Rahvusmeeskoorile on neli motetti esimesest kogumikust ning ühe teisest seadnud Aare Kruusimäe. Mingil määral tuli meeskooriseades vähendada häälte arvu, kuid see ei mõjuta üldist kõlapilti.

Romantismiajastu suurkuju Felix Mendelssohn Bartholdy mitmekülgse loomingukataloogi taga on erakordne muusikaline lastetuba ja praktilised õppetunnid: tänu isa palgatud koduorkestrile oli tal võimalus dirigendikätt treenida ja oma heliteoste kõlavust kontrollida, musitseerimine kodustel kontsertidel koos venna ja õdedega andis kammermuusika kogemuse ning osalemine kooripoisina Berliini Lauluakadeemias lõi sinasõpruse vokaal muusikaga. Kontserdipraktikasse on kinnistunud eelkõige Mendelssohni orkestri- ja kammerteosed, ometi kuuluvad autori 120 oopusest enam kui 
 pooled just vokaalmuusika alla. Selle loomevaldkonna tipuks on kahtlemata tema kaks suurejoonelist piibliainelist oratooriumi. „Vespergesang“ („Vesprilaul“) meeskoorile ja tšellole op posth 121 on katoliku kiriku liturgiliseks otstarbeks loodud helitöö, kuigi pole teada, mis asjaoludel Mendelssohn selle kirjutas. Teos valmis 5. veebruaril 1833 ja tuli ettekandele järgmisel aastal Berliinis, ent avaldati alles pärast autori surma 1873. aastal kui tema viimane oopus 121. Mendelssohni usulisi vaateid kujundasid tema juudi päritolu ja protestantlikus vaimus kodune kasvatus, samuti kokkupuuted katoliku kirikuga. „Vesprilaul“ on ilmekas näide helilooja religioossest plura lismist - siin eksisteerivad kõrvuti katoliiklikust traditsioonist pärit gregooriuse laul ja luterlik koraal; kontrapunktilised võtted ja barokkstiilis basso continuo kasutamine on aga autori austusavaldus tema iidolile Johann Sebastian Bachile. Mendelssohni loomekangast läbivad punase niidina meeskoorilaulud - ühtekokku 38 teost -, millest helilooja eluajal jõudis trükki vaid väike osa. Need valmisid peamiselt tellimustööde või kingitustena erinevatele lauluseltsidele, mõelduna esitamiseks nii vokaalansambli kui ka kooriga.  

Arvo Pärt on üks neid heliloojaid, kelle looming on oluliselt muutnud meie arusaamist muusikast. 1976. aastal lõi ta isikupärase muusikalise keele nimega tintinnabuli, mis on jõudnud väga laia ja eriilmelise kuulajaskonnani ning milles helilooja komponeerib tänaseni. Ehkki Pärdi loomingust ei lähtu ühtki koolkonda, on tema tintinnabuli-teosed tugevalt mõjutanud suurt osa nüüdismuusikast. Arvo Pärt on sündinud 11. septembril 1935. aastal Paides. Ta on lõpetanud Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Heino Elleri kompositsiooni-klassi ning töötanud helirežissöörina Eesti Raadios. Alates 1960. aastate lõpust on Pärt vabakutseline helilooja. Nii Pärdi varase loomingu avangardistlik vaim kui ka 1970. aastatel valminud teoste religioosne olemus tõid kaasa vastuolulise kriitika ning põhjustasid mitmeid vastasseise toonaste ametivõimudega. 1980. aastal oli Pärtide perekond sunnitud emigreeruma – algul Viini, seejärel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks. 1984. aastal sai alguse helilooja tänaseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirma ECM asutaja, produtsent Manfred Eicheriga. Samal aastal ilmus ECMi egiidi all Pärdi autoriplaat „Tabula rasa”, mille edu tõi tema loomingule kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti nimekate orkestrite ja ansamblite repertuaari ning sealt edasi paljudele heliplaatidele. Aastal 2010 pöördus Arvo Pärt tagasi Eestisse. Heliloojana äratas Pärt tähelepanu juba 1960. aastatel, mil temast kujunes nii Eestis kui ka kogu Nõukogude Liidus üks avangardistliku muusika juhtfiguure. Paljud 20. sajandi olulisemad modernist likud kompositsioonitehnikad jõudsid siinsesse muusikaellu just Pärdi teoste, nt „Nekroloog“, „Perpetuum mobile“, „Pro et contra“ jt kaudu.  

 1968. aastal loodud dramaatiline kollaaž „Credo” kujunes loomingus ja elus pöördepunktiks, mille järel loobus helilooja seni kasutatud kompositsiooni tehnikatest. Uue helikeele otsingud viisid Pärdi loomingulisse kriisi, mis kestis kaheksa aastat. Sel ajal pöördus ta õigeusku ning pühendas end ka gregooriuse laulu, hiliskeskaja polüfoonia ning renessanssmuusika uurimisele. Aastal 1976 jõudis Pärt oma originaalse muusikalise keeleni, millele andis nimeks tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”). Esimene uues helikeeles kirjutatud teos oli väike klaveripala „Aliinale” (1976), millele järgnesid „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” (1977), „Fratres” (1977), „Tabula rasa” (1977), „Peegel peeglis” (1978) ja paljud teised teosed, mille järgi heliloojat täna kõige rohkem tuntakse. Arvo Pärdi mitmekesine looming hõlmab orkestrimuusikat, sealhulgas nelja sümfooniat, teoseid koorile ja orkestrile, solistidele ja orkestrile, a cappella koorimuusikat, kammermuusikat ja oreliteoseid. Valdav osa neist põhinevad liturgilistel või teistel vaimulikel tekstidel, nagu suur-vormid „Passio” (1982), „Te Deum” (1985), „Miserere” (1989/1992), „Kanon pokajanen” (1997) ja „Adam’s Lament” (2010).

 „And One of the Pharisees ...“ („Aga üks variseridest ...“) kolmele häälele (kontratenorile või aldile, tenorile ja bassile) või kolmehäälsele koorile a cappella on valminud 1992. aastal ning pühendatud Paul Hillierile. Teose esiettekanne toimus sama aasta veebruaris Davises Californias ansambli Theatre of Voices esituses. Luuka evangeeliumi 7. peatükist pärit tähendamissõnad on helilooja kujundanud muusikaliseks stseeniks, milles vokaalpartiid vastavad loo tegelaste karakterile. Kontratenor (või alt) ja bass soolona annavad edasi variser Siimoni ja Jeesuse dialoogi, sündmuste käiku jutustavaid lõike esitavad kõik hääled koos. Muusika on pigem askeetlik, allutades kogu tähelepanu jutustusele, sõnale. Tintinnabuli meloodiakujundusreeglitest tingitult on meloodia liikuvus ja ulatus seotud silpide arvuga sõnades. Ühesilbiliste sõnade rohkuse tõttu inglise keeles jääb meloodia enamasti paigale, andes teosele retsiteeriva iseloomu. Erandiks on bassi partii (Jeesus), mille meloodiajoonis pole soololõikudes tintinnabuli-reeglites kinni, vaid on kujundatud vabamalt, astmelise liikumisena.

 Kooriteos „The Deer’s Cry“ on loodud 2007. aastal Louthi kaasaegse muusika ühingu (Louth Contemporary Music Society) tellimusel. Teose aluseks võttis helilooja lõigu 5. sajandist pärit tekstist, mida omistatakse püha Patrickule. Iirimaa kaitsja püha Patrick oli Iirimaale ristiusu tooja, keda tunnustavad pühakuna kõik ristiusu konfessioonid. Ajaloolased ja teoloogid on kutsunud teda Iirimaa apostliks tema erakordselt pika ja intensiivse misjonitegevuse eest. Püha Patricku lorica ehk rinnakilbipalve „The Deer’s Cry“ kohta ringleb legend, mille järgi Patrick, teades, et teda ja tema munkadest kaaslasi varitsetakse ja tahetakse tappa, juhtis oma mehed seda palvet öeldes läbi metsa. Nende vaenlased nägid neid metsas kui emashirve koos vasikatega ja nii püha Patrick ja tema mehed pääsesid. Nagu mitmes 2000. aastate esimesel kümnendil loodud ingliskeelses kooriteoses, on ka siin kaugenetud rangest tintinnabuli-tehnikast. Esile on aga tõstetud Pärdi kompositsioonisüsteemile põhiolemuslik tonaalsuse kohalolu. „The Deer’s Cry“ harmoonia on tugevalt juurdunud a-molli, mis rõhutab ka palveteksti vankumatut olemust. „The Deer's Cry“ esiettekanded leidsid aset 13. ja 14. veebruaril 2008 Peetri kirikus Droghedas ja Püha Patricku katedraalis Dundalkis segakoori Latvija esituses Fergus Sheili juhatusel. Teos on pühendatud Eric Marinitschile, kirjastuse Universal Edition töötajale, kellega seob Arvo Pärti lähedane loominguline koostöö juba 1990. aastate algusest.

 Ladinakeelse vokaalteose „Da pacem Domine“ (lad – 'Anna meile rahu, Issand') loomiseks sai Arvo Pärt tõuke gambavirtuoosilt ja vanamuusika uurijalt Jordi Savallilt, kes tellis teose oma rahuteemalise kontserdi jaoks. Savallil oli idee koostada läbiva teemaga kontserdikava, mille aluseks oleks 9. sajandi gregoriaani antifon „Da pacem Domine“ ning selle tekstile või meloodiale loodud muusika erinevatest sajanditest. Arvo Pärt ongi teose loomisel aluseks võtnud antifoni meloodia (kõlab aldi partiis) ning lisanud sellele kolm tintinnabuli-tehnikas komponeeritud polü foonilist häält. See on erandlik juhtum Pärdi muusikas, sest tavaliselt ta oma teostes gregooriuse laulu ei tsiteeri. Selle teose komponeerib Pärt aga otsekui renessanssmuusika vaimus moteti, kasutades traditsioonilist cantus-firmus meetodit ning liigendades vormi renessanssmuusikale tüüpiliste kadentsidega. Vanamuusika esitus-praktikaga võib seostada ka fakti, et Pärt komponeeris „Da pacem Domine“ lihtsalt 4-häälse muusikana ning ei määratlenud selle täpset esituskoosseisu. Samas on nn tämbriline avatus omane ka mitmele teisele Pärdi teosele ning oli eriti aktuaalne varases tintinnabuli-loomingus 1970. aastail. Tänaseks on „Da pacem Domine“ muusikast kokku üheksa versiooni erinevatele koosseisudele, nende seas ka näiteks tšellodele, saksofonidele, plokkflöötidele ning häältele ja orkestrile. „Da pacem Domine“ esiettekanne toimus 2004. aasta suvel Barcelonas vanamuusika ansambli Hespèrion XXI, La Capella Reial de Catalunya ja Jordi Savalli esituses ning kogu kontsert oli pühendatud sama aasta märtsis Madridi pommirünnakus hukkunute mälestusele. Kuna Pärdi teos valmis tõepoolest vaid mõned päevad pärast nimetatud terroriakti, on seda vahel peetud otseseks pühenduseks Madridi terroriohvritele. Tegelikult aga on „Da pacem Domine“ universaalne rahupalve kogu inimkonna valu ja kannatuste eest, väljendades veendumust, et just rahututel aegadel on Jumal meie ainus kindel kaitse.   

 Schios 1961. aastal sündinud Giovanni Bonato alustas heliloomingu õpinguid Vicenzas Fabio Vacchi juures ja jätkas neid Milano Verdi-nimelises konserva tooriumis Adriano Guarnieri ja Giacomo Manzoni juhendamisel, lisaks on ta õppinud orkestridirigeerimist Scuola Civica di Musica di Milano´s. Käesoleval ajal tegutseb ta kompositsiooni õppejõuna Paduas Cesare Pollini nimelises konservatooriumis. Bonato loominguline pagas on mitmekülgne ja arvukas – siin on nii kammer-, koori- kui ka orkestriteoseid. Helilooja konkursivõitude ja preemiate nimekiri on muljetavaldav ning tema teoseid on ette kandnud tuntud artistid olulistel muusikafestivalidel. Hoolimata mitmesaja aastasest ajalisest vahemaast ühendab Gabrielit ja Bonatot sügav huvi kõla vastu, kuid erinevalt Gabrielist ei kirjuta Bonato oma muusikat ühte kindlat ruumi silmas pidades. Tema vokaalteosed on peamiselt loodud coro spazializzato´le ehk siis ruumi lisele koorile, mis tähendab, et koor on paigutatud laiali kogu saali ning täpne paigutus on ära toodud ka noodis. Bonato teosed on üsna staatilised, liikumine on astmeline ja pikaldane, puuduvad ulatuslikumad meloodiad, sageli on need asendunud lausa deklamatsiooniga, kuid muusikalist faktuuri rikastab just ruumilisus, mis on alati teosesse sisse kirjutatud. Helilooja ise on öelnud, et tema teostes esinevat draamat ei väljenda ta pelgalt harmoonia, dünaamika ja foneetika abil, vaid ennekõike muusikalise faktuuri ruumilise tegevusega ning et tema eesmärk on kuulaja ümbritseda kõladimensiooniga, mis on tulvil paatost ja haarab emotsionaalselt endaga. Eesti Rahvusmeeskoori seob Bonatoga umbes paarikümneaastane koostöö. Helilooja avastas rahvusmeeskoori nende kodulehe kaudu ning saatis neile oma teose „Crux fidelis“ (2001) noodi. Kuulnud koori salvestist teosest, järgnes Bonatolt 2005. aastal rahvusmeekoori tellimustööna „Signum magnum“ meeskoorile ja tšellole. Hiljem võttis meeskoor oma repertuaari teisigi Bonato teoseid ja nii küpses mõte salvestada plaat, kus vaheldumisi kõlavad üksteist nii rikastavad kui ka tasakaalustavad Gabrieli ja Bonato teosed. 2014. aastal salvestati need lood Mikk Üleoja juhatusel, kahjuks jäi see ülesvõte Eesti ühe tunnustatuma helirežissööri Maido Maadiku viimaseks tööks. „Signum magnum” („Suur tunnustäht“) tšellole ja ruumilisele meeskoorile on loodud Eesti Rahvusmeeskoori tellimusel, kes kandis selle esmakordselt ette Ants Sootsi juhatusel 2006. aastal, solistiks Aare Tammesalu. Ladinakeelne tekst on võetud ilmutuse-raamatust ja 44. psalmist ning ingliskeelne William Blake’i luuletusest „Auguries of Innocence“ („Süütuse enne“). Loos on juhtiv roll tšellol, mis alustab pikkade, tumedate nootidega. Sellele justkui sulandub sisse koor, tekitades nii ruumilisuse tunde, aga jäädes siiski vaid tšello fooniks. Tšello partii on mitmekesine – ärevatest madalatest tremolotest kriiskavate flažolettideni, kergetest pizzicato’dest kaunite lüüriliste meloodiateni. Klaaspokaalidega tekitatud ülemhelisid meenutavad kõrged noodid süvendavad terves teoses valitsevat ebamaist ja müstilist atmosfääri. 

Mustjala festivali korraldab MTÜ Loovüksus koostöös Mustjala osavallaga
Kunstiline juht on Aare Tammesalu

Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital, Saaremaa vald, fond Vöimalus, Liszti Instituut - Ungari Kultuuri Keskus Tallinn, Kultuurikõla, Pointprint, Mustjala käsitöösahver, Mustjala rahvamaja, Mustjala kool, Nasva rahvamaja, Kihelkonna kirikumuusika päevad 

Artistid sõidutab kohale Škoda (Warma Auto, Kuressaare)

Rohkem infot: mustjalafestival.ee